Talve võlumaa

Võlumaa kohe kutsus ennast nädalaks imetlema. Ühendasin meeldiva vajalikuga/kasulikuga ning veetsime Mimmuga nädala talviselt karges ning muinasjutu-lumises kodumaa rüpes.

Peale kahte nädalat oli vaja ju empsid kenasti koju saata ning kuna pidin selle reisi ka oma töö tõttu ette võtma, siis oligi mõistlik vajalik ning meeldiv omavahel ühendada.

Empsid ütlesid pärast koju jõudmist, et ega nad kahekesi vist Londonis ümberistumisega hakkama ei oleks saanud, sest lisaks keelebarjäärile on suures lennujaamas orienteerumine ka vähese kogemusega reisisellidele paras katsumus. Kuid miks me ikkagi siis kasutame reisimiseks ümberistumisega reise? Eelkõige loomulikult seetõttu, et rahakott on rõõmus ja ise oled palju rõõmsam. Ümberistumisega reisid on kohati isegi kordades odavamad (hea õnne korral saab kodumaal ära käidud 100-150 euroga). Öeldakse et mugavuse eest tuleb maksta, aga minule isiklikult otselennuga reisida ei meeldigi ja eriti siis kui reisin lapse/lastega. Pigem kaks lühemat reisi, kus vahepeal on võimalus oma ihuliikmeid sirutada ja laua ääres viisaka inimese kombel keha kinnitada. Ja lapsed pole ka siis nii tüdinenud kui ühel pikal reisil (on katsetatud). Mimmu on jummala äge reisisell ja hullult tubli. Võiks isegi öelda, et palju tublim kui ma ise. Nii et tagasivaadates oli lust temaga koos reisida ja sellise reisikaaslasega võiks minna kuhu iganes.

Niisiis Londonist võtsime suuna Riiasse, kus ausalt öeldes tuli kerge masendus peale, sest lumevaiba asemel leidsime eest tumehalli, pilves, lörtsise, märja - tüüpilise novembrikuu ilma, kuid mida enam kodukoha poole, seda kaunimaks, talvisemaks ning ilusamaks silmapiir läks. Lund jagus (need ,kes sellel nädalal lund pidid kühveldama seda kindlasti "jagus" sõnaga ei iseloomustaks- andke mulle andeks) ning tuli terve nädala vältel aina juurde ja juurde. Külma-Jaak oli ka vist puhkusel, sest külmakraadid olid seal -5 pügala ümber. Ideaalne talveilm. Muinasjutuline jõulu-eelne aeg. Aitäh Emake Loodus selle ilusa ja oodatud vastuvõtu eest 😊

Esimest korda üle poole aasta me sõitsime Eestisse ja tunne oli selline nagu sõidaks külla. Mõte ise oli esialgu kuidagi võõras ja kummaline, aga see kadus peagi, sest me olime väga-väga oodatud ning nii soojalt vastu võetud. Minul muidugi õnnestus saabudes kohe külma saada ning ennemalt tavapärased talvised kaaslased nohu, köha, palavik, ohatis olid mitu päeva mu kaaslased (olgu siinkohal öeldud, et mind ei ole pool aastat isegi nende vari saatnud ja ma olen olnud terve kui purikas). Ent ometi ei seganud see asjalik ja suhtlemisaldis olemast. Tempo oli korralik, sest jagada tuli end töö, pere ja sõprade vahel. Kõige enam veetsime muidugi aega kõige kallimatega, keda väga-väga olime igatsenud. Südamekambrikesed said hoole ja armastusega täidetud ning nii mõnus oli kõiki päris-päriselt kallistada. Aeg jäi muidugi üürikeseks. Nädal on kui silmapilk ning järgmisel korral püüame end ikka natuke pikemaks sättida, et jõuaks kõik sõbrad üle kallistada.

Mõtteid sellest nädalast:

• Meie Annukas! Jummel kus me teda igatsesime ja milline armas pallike ta on. Saime veel veeta emme-tütre kvaliteetaega kahekesi, sest juba õige pea on meie perre lisandumas üks pisike pereliige. Jah- peagi - peagi saan ma pärjatud uhke tiitliga Vanaema.
• Lumi, lumi, lumi... Pehme ja kaunis. Imeline- eriti autoga sõites keset Lahemaa metsasid. Lund aina sajab juurde ja kahel pool kõrguvad kõrged lumised kuuse- ja männimetsad. No küll on ilus. Selline talv on imeline. Ja Estini laul ”Esimene lumi” on siiani nagu "püha lehm" olnud, kuid nagu me kuulsime, siis mitte sellel talvel, sest just esimene lumi tuli ja jäi. Mütsid, sallid, kindad, sokid. Harjumatu oli vammustesse riietuda ning kõndida oli esialgu ka kentsakas.
• Igatsetud ampsud- kohukesed. Uskuge või mitte, aga just nende maitset igatsesin kõige enam ning esimesena haaras käsi poes just nende järgi. Ja poes sain ma šoki (pehmelt öeldes). Appi, mis toidukraam maksab????? Lausa valus on… Rahakoti rauad tahavad selle puhul ise vabatahtlikult kinni roostetada.
• Mimmul oli kerge error ja segadus. Küsimused Tätale: näide 1) sõites Riiast Eesti poole ”Miks sa telefoniga sõidad? Kas sa ei tea kus su kodu on?  näide 2) Poes: ”Miks nad kõik eesti keeles räägivad? näide 3) Annu juurde sõites : Kas Annu juures on ka lumi? Mimmu nautis lund sajaga. Iga päev tuli tuppa punapõskne rubia (loe: blondiin).

Istume kolmekesi (nimelt sõidab koos meiega meile külla Kethi bestukas Carolina) hetkel lennukis ja imestame et üldse peale jõudsime. Kahe lennu vahe oli algselt 1 tund ja 25 minutit. Riiast hilines lennu väljumine tund aega, natuke küll tegi piloot lennuga hilinemist tasa, ent siiski oli Londonis meil aega alla tunni. Selle sisse mahtus segaduse selgitamine piletiga, passikontroll ja turvakontroll. Kui me ei oleks igalpool trüginud ning palunud inimestel end ette lasta, ei oleks me jõudnud ka kõige parema tahtmise juures. Jõudsime napilt viimastena just siis kui väravaid suleti. Läbimärjad, jalad all kui spagetid sättisime end mõnusalt istuma.

Ja nii ma siis sellele nädalale klaviatuuril klõbistades tagasi vaatan. Ja olen südamest tänulik. Oma inimeste eest. Olete üle ookeni kallid ja armsad. Ja samas tunnen sooja ootusärevust, et jõuan tagasi kodusaarele. Pole midagi öelda- mul on nüüd kaks kodu ja mõlemad on ühtmoodi armsad. Etteruttavalt olgu ka öeldud, et olen tulemas veebruarikuu teisel nädalal uuesti. Loodetavasti on ka siis lumi maas ja me saame ühe pika vastlaliu teha. Imelist ja rõõmuküllast jõuluootust teile kõigile :)