Teiste inimeste reaktsioone on alati põnev jälgida. Eks meil kõigil ole oma kogemustepagas, arusaamad, tõekspidamised, unistused, hirmud, kõhklused, mistõttu on teiste tagasiside meie otsusele olnud väga mitmekesine. Ja ei saa ju öelda, et ühel oli õigus ning teisel mitte. Me ei tea seda lihtsalt. Nii nagu me tegelikkuses ei tea, mis juhtub täna, homme ja järgnevatel aegadel. Ühel hetkel jõudsime me äratundmiseni, et see pole üldse hetkel oluline ning kõige tähtsam on olla kohal siin ja praegu.
Unustad ära selle hetke, kus sa oled. Meie otsustasime, et kõige olulisem on meile aeg, mida saame veeta üheskoos. Ja siin me täna oleme- üheskoos ning elades tänases hetkes.
Valik tagasisidest:
- Isver, kas te olete hulluks läinud. Teil on ju kõik olemas. Miks te selle ometi tahate jätta ja niimoodi riskida? Te ei oska ju keelt, ei tunne kultuuri, mida te seal tegema hakkate?
- Viskate lapsed niimoodi tundmatus kohas külma vette. Kas te ikka olete selle hästi läbi mõelnud?
- Minge jah, vaadake ilma, nagunii tulete varsti tagasi.
- Kui julged te olete. Ma olen mujal elamisest nii kaua unistanud, aga julgust pole vist niipalju.
- Ma olen lihtsalt kade, heas mõttes, ausõna.
- Miks ometi nii kaugele?
- Kui teie selle suure perega ette võtate, äkki saame meie ka hakkama?
Add comment
Comments